XIV - Dubai metroo, tagasireis, kokkuvõte.

Reisi viimane päev.

Istanbul, Atatürk'i lennujaama transiitala - ruumi jagub kõigile ja elu kihab 24-7-365.

(Reisi viimasel päeval kaamerad istusid suhteliselt rahulikult kotis, noppisin siia pilte tervest reisist)

Dubai Marina lõunapoolt nähtuna (veidi "keerdus" (Cayan Towers) hoone vasakul reedab asukoha - alguses ei osanud seda vaadatagi). Üldiselt on enamus torne 70+ korrust ja 300+ meetrit ning kraanade hulga järgi arvates ei ole need mitte viimased tornid, mis Dubaisse (või mõnda muussee UAE suurlinna) kerkivad.

Aeg kohvrid valmis panna ja suund Dubai lennujaama peale võtta. Kuhu kadus kaks nädalat ja miks nii kiiresti? Kindlasti jõuab selle üle mõtelda pimedatel talvekuudel Eestis.

Mootorrattureid nägime lõppkokkuvõttes üsna vähe, nii et olgu see esimesel päeval üles võetud fanaatik veelkorra siin lähemalt presenteeritud :)

Abu Dhabi "päikesetundlikud" kaksiktornid (Al Bahar Towers), nimetame neid ka "käbitornideks" - pealmised paneelid on ehitatud nii, et kui päike peale paistab, siis paneelid sulguvad (hoiavad jahedust); varjualas lähevad paneelid jälle "väikeseks", st näed jälle välja ja kuumust ei pea enam kartma :) Veidi on selle süsteemi toimimine ka fotol näha.

Tagasitee on identne siiatulekuga - kõigpealt 160km maanteesõitu, siis Dubai-Istanbul; mõned tunnid ootamist ja Istanbul-Tallinn. Dubais on taas mõned tunnid aega parajaks teha. Kuna me transiittsoonis piiratud ei ole, võtame ette väikese linnatripi metrooga (Dubai metroo - pikim mehitamata raudtee maailmas. Juhti ei ole, tahad mine metroo ninasse ja vaata välja esiaknast).

"Tavalised" pühakojad on Suure Moshee varjus vaat et liiga vähe tähelepanu saanud. Siin on üks näidis, Abu Dhabi lähedal suunaga Dubai suunas (Sakhboot Mosque, Yas Island'ilt ca 12km Dubai suunas).

Ka see hoone - Burj al Arab - vajaks ehk veelkord esiletoomist - on ju tegu ühe tänapäeva arhitektuuri tippsaavutusega. Täpsemalt saab vaadata siit.

Metrooliin kulgeb piki põhimaanteed (Sheikh Zayed Road) mitmekümne kilomeetri ulatuses. Mida kesklinna suunas, seda rohkem on rahvast pardal - peamiselt töölised-teenindajad, seega India-Hiina-Filipiinide rahvas. Kuna on pidustused, on metroo eriti rohkelt täis - vaata ise, kuidas ellu jääd :) Metroo ise on uus, kena, jahutatud (liigagi), pealesaamine on kiire ja loogiline, jaamad kaasaegsed ja kenad (WC igas jaamas). Alustame enda teekonda lennujaamast ja sihtpunktiks on Emirates Mall (taas üks hiiglasuur kaubanduskeskus) - 35minutit sõitu ja kohal (Google maps näitab distantsiks autoga ca 27km ja sõiduajaks 24minutit - seda siis peatusteta maanteel).

Vaade automatiseeritud metroojaamale maanteelt mööda sõites. Nagu Dubais kombeks, on ka see projekt väga suurejooneline.

"Uue vana" või "vana uue" laevukesega saab lõbusõitu teha Dubai Marinas.

Emirates Mall ise on nagu üks kaubanduskeskus ikka - sedakorda lihtsalt (pidustuste tõttu) väga-väga rahvast täis, satume sinna just tipptunnil õhtul 20-21 paiku. Toidupoest mõnd võileiba ja näksi valides ja kassajärjekorda asudes asume vestlema ühe egiptlasega, kes eksperdina siin töötab ning soovitab samuti siiakanti tööle tulla - olevat head palgad, tingimused, jne. Meie ees on kaks noort pereisa, käes tahvelarvutid lastele; "maksab ainult 60 euri tükk" ütlevad nad, "aastapäeva pidustuste puhul head hinnad"; mõlemal näpus kaks tahvelarvutit.

Niiviisi sulanduvad Dubais uus ja vana (vanem?) arhitektuur. Keskel taustal Emirates Towers, mõlemad taas küllalt kõrged hooned. Kui üldse hakata mõttega vaatama maailma kõrgeimate hoonete nimekirja, siis mis selgub? Maailma 50-st kõrgeimast ehitisest asub AÜE-s 13, sellele saab vastu vaid Hiina (15). Dubai arhitektuuriga kipub asi olema sama, mis Abu Dhabis, see siin kõik paistab olevat alles algus.

Hiigelhoone keskel asuvas aatriumis tutvustatakse Dubai uut tulevikuprojekti - Falcon City - järjekordne üle mõistuse ulmeprojekt - nimelt soovitakse ehitada teemaparki, kus on maailmaimed kõik ühes kohas täissuuruses, sh Egiptuse püramiidid, Eiffeli torn, Taj Mahal, jne-jne jne. Nagu ei oleks muudest #1 nähtustest Dubaile juba küllalt.

Mahutaks siia ka veel ühe foto Suurest Mosheest - see on suurim kroonlühter (foto otse alt), mis sääl hoones on, kaaluga ei rohkem ega vähem kui 7 tonni. Vaatasin mustrit tükk aega ja hakkasin lõpuks inimesekujusid nägema :) Või on need piparkoogimehikesed seal ääres?.. Idee poolest ei tohiks ükski muster-kujund siin midagi maiset meenutada - kõik ikka geomeetria ja fantaasia..

Tagasitulles on rahvast metroos veeeel rohkem. Ajame juttu kahe India härraga, kes aastaid juba Dubais töötavad. Üldiselt on nad eluga rahul - kuigi Singapuris oli parem, arvab neist üks. Samas Singapuris olevat raskem tööd leida, kui Dubais. Igaljuhul ei tea nad (jälle) Eestist suurt midagi - teeme neile kiirkursuse + õpetame mõned sõnad meie keeles (tere, head-aega, aitäh). Sellised vestlused kohalike (niivõrd-kuivõrd) elanikega on väga lahedad.

Siia kaks pildikest, mis ehk veidi annavad aimu kohvikultuurist Araabia poolsaarel. Ülemisel pildil on juttu sellest, mida arvasid kohvist vanada araablased ;) alumisel juba täpsemad juhendid, kuidas valmistada kohvi emiraatide moodi. Kaubanduses oli kohvivalik pigem kesine, ja kohvioa hind suhteliselt sarnane (või kallim), kui Eestis.

Lennujaamas tagasi olles märkan, et meie laagripaik on täpselt miskit sorti riigiasutuse vastas. Astun sisse ja küsin, kas valitsusele tänukirja saaks saata? Vaidlevad tükk aega, tahavad esialgu infoletti mind saata, kuid siis on järsku nõus, kuna Ahmed tulevat pärast läbi kirju viima. Nõndaks kirjutan vabas vormis tänukirja šeigihärrastele - ei tea kas vastus ka kunagi tuleb? :-)

Araabia Ühendemiraatide lipp. Esimese hooga arvaks, et roheline on islamivärv, punane ja valge on Abu Dhabi lipuvärvid, must sümboliseerib musta kulda - naftat; samas selle kohta lähemalt uurides on tõlgendusi palju, miks mitte ka näiteks see - Link - lipp ise on kasutusel aastast 1971 ja koloratuur sarnane paljudele teistele araabiariikidele.

Keskkööl saame pagasid antud - sumadanid on prisked nagu sügisesed oravad, mahume siiski kaalupiiridesse. Turvakontroll ladusalt. Passikontroll samuti - ametnikud on taas kõik üliviisakad, lisaks tavapärasele tervitusele on neil südameasjaks küsida kuidas meil läheb ja kuidas me rahul olime külastusega AÜE-sse. Väga lahe. Lend Istanbuli läheb alles kl. 3.35. Kes üleval jaksavad olla, manustavad rahumeeli hommikusööki, mida Turkish Airlines helde käega pakub. Maandumine sujuvaim, mis üldse olla saab. Et oleme 3000km põhjapoole lennanud, sellest annab märku temperatuur Atatürk'i lennujaamas - vaid +5c.

Üks värskemaid projekte Abu Dhabis on World Trade Center - palju äripinda, kaubanduskeskus, turg. Hooneid (lainelised, "äralõigatud pliiatsid") on kolm, üks ülipikk (võrrelge muu linnaga), teine pikk, kolmas "tavaline". Guugeldasin nende hoonete kohta päris rohkelt, otsing tõi esile rohkelt 3D-renderdusi selle linna tulevikuvisioonidest ning selle põhjal võib küll ütelda, et see siin kõik on alles algus :) Pikim hoone peaks olema 381m kõrge ja 88 korrust - hetke kõige kõrgem hoone Abu Dhabis (wikipedia ei ole enda andmebaasi veel uuendada jõudnud).

Hommik Türgi transiittsoonis tervitab meid magusa kohvi-parfüümi-lennujaama lõhnaseguga. Pilgutame magamatusest paistes silmi esialgu Nero kohvikunurgas, seejärel Starbucksi kulunud diivanil (mille eeliseks on toitepesad telefonidele/arvutitele). Kell kaheksa hommikul käib elu juba täie hooga, sh üle-lennujaamaline võistlus, kelle poes on kõige valjem muusika. Lend Tallinna kulgeb viperdusteta - vahepeatust sellel suunal ei ole, nii et kogu 2000km saame ühe hooga. Kodu tervitab meid nn suusataja kehva standardilmaga - hall, sombune, +3c, veidi vihma, tänavad porised-lörtsised :) .. Niisugune oli reis seekord.

See on tavaline Abu Dhabi linnapilt. Mitu lippu on akendel ja rõdudel? :)

Kui te mäletate meie korteriperemehe pilku reisi alguses, siis.. siin on see juba oluliselt tüdinenum, kui kahe nädala eest :) Ka ei ole ta mitte vaevaks võtnud end millimeetritki liigutada :)

XIII - Corniche beach ja pidustused

Kolmeteistkümnes päev.

Vaade Corniche' Beach'ilt Lulu' Island'ile, peale päikeseloojangut

Reisi eelviimane päev on täna. Hommikule kohaselt on silmaalused parasjagu paistes ja liikmed parasjagu kanged :) otseselt ei kiirusta keegi ka kuhugi tormama.. peamine eesmärk on täna pakkida asjad ja loojangul Corniche (link) promendaadil jalutada. Peaks see teoks saama, oleks kena punkt pea et kahenädalasele reisile.

1st Street, Corniche Road - vaade kirdesse.

Kuna hilisel pealelõunal on palju olmetegemisi, jõuame Corniche' piirkonda alles kl 17.30 paiku - päike on juba loojumas. Tänase päeva teeb eriliseks aastapäevapidustused, ühendemiraadid peavad 42-ndat aastapäeva ja kuigi ametlik päev peaks olema 2.dets, on riigipead otsustanud peamised pidustused pidada just esimesel kuupäeval.

Laias laastus tähendab see seda, et liiklus piki Corniche kallast on ülimalt aeglane. Väga palju politseinikke on liiklust reguleerimas, väga palju rahvast on tänavatel - nii jalgsi, kui autoga. Väga palju melu, väga palju müra-kära, väga palju liikumist ja suhtlemist ja elevust. Hea õnn on meiega, kui parkimiskohta leiame, üsna ranna lähedalt. Veidikene rikub üld-ülevat meeleolu üks pakistani välimusega tüüp, kes raha tuleb nuiama. Kahe nädala jooksul ei ole sellist olukorda veel olnud - ja nüüd reisi lõpul?.. selgitame talle kiirelt, et ei ole lootustki - ja kui kohe omateed ei lähe, siis tegeleb temaga politsei. Kuna reeglid on emiraatides karmid, siis jäetakse meid kiirelt rahule.. otsustame veelkord külastada Emirates Palace' mis särab öötuledes, lisaks rahvusvärvides (punane-roheline-valge-must), rääkimata luksuslikest purskkaevuvalgustustest hotelliesisel alal.

Pidustuteks valmistutakse ka Emirates Palace'is - siin on valik eksklusiivseid datlisorte :)

Tunnike hiljem liigume taas tagasi ööbimiskohta - katsumus seegi, tänavad taas täiesti umbes. Liigirikas masinapark on igati patriootlikult kaunistatud - lippudega kaetud-värvitud-seotud. Poekettides on saadaval spetsiaalsed lipuvärvides katted tankimisluukidele ja peeglitele; ka on saadaval suured lõuendid AÜE lipuga autokapottidele. Vabat võid lasta terve auto valitseva perekonna liikmetega üle kleepida, rääkimata minilippudest, mida ühe džiibikatusel loendame lehvimas tükki seitse.

(Samast kohast pilt päevavalguses 27.dets postituses)

Rahvas ise ei jää autokaunistustele sugugi mitte alla. Saadaval on mütse, käevõrusid, riideid, näotätoveeringuid ja mida kõike veel. Teeäärsed pargid on pilgeni rahvast täis - kõik tähistavad aastapäeva. Pered peavad piknikku, istuvad koos ja vestlevad. Politseinikud käivad rahva seas ja õnnitlevad kättpidi rahvast aastapäeva puhul. Lapsed on varustatud vahtupritsivate balloonidega - nad nimelt kaunistavad sellega mööduvaid autosid. Kuidas küla koerale, nõnda koer külale - autoaknatest lendab jugadena vastu igasugu sorti aerosoolvahtu laste suunas. Meie ees oleval autol tuleb vahepeal üle autokere tõmmatud lipp lahti. Keset liiklust läheb autouks lahti ja tüüp kohendab lipu jälle kenasti ära. Samal ajal tuleb mõistagi võidelda lastega, kes ta autot penoplastilaadse vahuga kaunistavad. Lõpuks ei jää midagi muud üle, kui kaasa tunda tänavakoristajatele, kes kogu selle laga hiljem ära peavad koristama. Tundub, et homme on kõva tööpäev ka autopesu(/koristus)ärides.

Tsipe enne kl 21 jõuame lõpuks enda peatuspaika. Tõdeme taas, et aega läks palju rohkem, kui algselt planeeritud. Kell üheksa täpselt algab eemal Corniche rannas ilutulestik. Linnulennult on sinna ca 7km, nii et heli jõuab meieni ca 20sekundit hiljem kui pilt. Tulevärk jätab võimsa mulje isegi nii kaugelt vaadatult.

XII - Sheikh Zayed Palace Museum

Kaheteistkümnes reisipäev.

Plaanime minna uuest Al Ain'i, sheik Zayed'i majamuuseumisse (Palace Museum), mis eelmisel külastusel väisamata jäi. Teekond taas ladus, kohalejõudes on rahvas taas peomeeleolus ja sissepääs jällegi tasuta ("kuna on riigipühad"). Palace Museum asub Al Ain'i oaasi läänepoolses otsas, väljapanek on veidi mahukam, kui idapool asuvas National Museum'is.

Väga huvitav kaubavalik - peamiselt nn lääne maiustused.

Põhimõtteliselt on tegu sheik Zayedi lapsepõlvekoduga - seal ta sündis ja kasvas ning ruumid, mida tema perekond ja lähedased kasutasid, on kenasti külastajatele avatud. Paik on kena ja armas ja hubane - elaks isegi mõnda aega seal :) (rohkem infot selle muuseumi kohta - link)

Väga meeldiva mulje jätab kohalik töötaja, pikka kasvu valges rüüs noor emiraat, kes viisakalt küsib, kuidas meile siin meeldib, mida me sellest kohast arvame, ja kuidas me end seal tunneme. Oleme niigi juba vaimustuses kõigest, nii et nii soe ja tagasihoidlik pöördumine tõstab meeleolu veelgi. Noormess räägib väga head inglise keelt, teab kenasti kus asub Eesti ning peale kaheminutilist vestlust läheb kõrvalruumidesse edasi, vabandades, et ta meie aega kulutas. Me pmt juba mõteleme, et näed nii tore, et lõpuks ka üks hea kontakt kohalikuga! Kuid enne, kui jõuame vestlust arendada, on tüüp juba vilkal sammul võlvide vahele kadunud. Väga kena kogemus igaljuhul.

Vaade siseruumi - madald istmed, teevalik ja datlid külalistele.

Poolteist tundi hiljem võtame suuna kohalikule kaamliturule. Põhimõtteliselt müüakse seal kõiksugu pudulojuseid - lehmi, kitsi, lambaid ja muid sarnaseid elukaid, mõistagi on rohkelt saadaval ka kaamleid. Ühtegi loomakest meil ei ole plaanis osta, samuti on ajavaru veidi napp, et kohalikega kariloomakaup üksipulki läbi teha, sestap piidleme seda tohutut ala läbi sõites ja peatume hiljem ka turu juures, et tutvuda pakutava kaubavaliuga. Peamiselt koosneb see siiski vaipadest ja mitut sorti majatarvetest, niiet katsume leida hoopis söögikoha, kuna kõhud on vahepeal õige heledaks läinud.

Kaunistused seintel - tihti sõjariistad koos filigraansete nikerduste ja detailidega.

Parasjagu päikeseloojangul saame taas Abu Dhabi poole liikuma - kõrbeloojang on hoopis teistes värvides, kui loojang kaugel põhjas Eestis; tonaalsus on teine, varjundid ja värvid on teised.. väga kõrbelik on kõik.. tagasiteel on kõik tavapärane - 180kmh kihutavad valged džiibid, "ujumine" suunatuledeta, üle kiirtee jooksvad varjud (helkurit ei tunta) - üks inimene jookseb üle maantee lausa jalgrattaga koos, mille ta peab õlale võtma, et üle keskelasuvate piirete ronida.

Köök ja tulease toidu valmistamiseks - kõik lihtne ja spartalik.

Kuna reis on üsna lõpujärgus, tahetakse ka veel mõned sisseostud teha - õhtupoolik möödubki kaubavalikurägastikus ringi hulkudes.

Rahulikult ringi vaadates ja AÜE riigi looja lapsepõlveaega süvenedes võib rahulikult kolm-neli tundi veeta - aeg lendab ja igav ei hakka.

XI - Dubai Miracle Gardens, Sharjah (Blue Souq)

Reisi üheteistkümnes päev (kümnendal päeval oli puhkepäev ja suurt miskit ei toimunud)

Täna on plaanis minna Dubai Miracle Garden'isse (link) ning kui aega jagub, siis ka Sharjah'i Blue Souq'i (link)

Mõeldud-tehtud. Kui hommikusöök manustatud ja (reisi lõpule omaselt) niisama uimatud, asume rõõmsalt teele - maanteed juba tuttavad, sillad, bensiinijaamad, mahasõidud ka. Lilleaiad leiame pea et viperdusteta, kuigi õigupoolest asub 45,000,000 lille mahutav pargikene parajal tühermaal ja maanteelt näitab mahasõitu vaid 1 viide - ülejäänud tuleb ise leiutada, missugune tee kohale viib.

Keskpäeva paiku jõuame kohale ja meid tabab järjekordne üllatus - suurte pidustuste puhul (põhjus nr. 1 - ees on ootamas riigi 42. juubel, sünnipäev on 2.dets; põhjus nr. 2 - Dubai valiti 2020 EXPO linnaks) on sissepääs tasuta. Rõõmsal meelel asume lilleparadiisi avastama ja sama rõõmsal meelel lõõskab ka päike, nii et õige pea oleme sunnitud varju otsima. Ilm on, võrreldes reisi algusega, oluliselt soojemaks läinud - kui alguses oli päeval sooja 23-24c, siis nüüd ulatuvad päevased temperatuurid varjus 29-30c-ni (Sharjah'is näeme tablool isegi +32c).

Nõndaks oleme õige pea sunnitud otsima varju ning otsustame võtta suuna Sharjah'i peale. Paljudest teetöödest ja ümbersõitudest hoolimata oleme õige pea sihtpunktis. Sharjah (link) on samanimelise emiraadi pealinn ca 800,000 elanikuga. Linn jätab veidi kitsama ja mitte nii hiilgava (=vähem luksmasinaid teedel) mulje kui Dubai või Abu Dhabi, palju on ka nn tööstusalasid, millest läbi sõidame.. hiiglaslik romula-remondi-hooldusala näiteks. Veereme mis me veereme, lõpuks on Sinine Turg meil otse eest ja kuna aeg on alles varajane (ca 15), leiame probleemideta parkimiskoha peaukse lähedal.

Netist oleme lugenud, et ärid avatakse ca kl 16, ja umbes nõnda see asi toimib ka; kella kolme paiku lastakse küll peahoonesse sisse, kuid enamus ärisid on alles kinni. Leian üksiku kaupmehe, kes (taaskord) Eestist midagi ei tea, kuid arvab, et kindlasti on Eesti täis India ja Pakistani töölisi. Seletan vastu, et nii see ei ole, tüüp vastu, et imelik lugu küll. Seletan veidi Eesti kliima eripärasid ja jõuame koos järeldusele, et sealtkandi rahvale on see jahedavõitu.

Tüüp ise aga kiirustab pooleneljasele palvusele ja ootab mind meeleldi tagasi enda mikroärisse peale kella nelja. Peale viieminutilist vestlust olen juba "friend" ja kui luban pärast tagasi tulla, et mõni ost sooritada, vastab ta noogutusega ja "inshallah"iga (kui jumal tahab). Inshallah on nähtus omaette, mis võiks olla regiooni üheks peamiseks võtmeks, aru saamaks, miks ja mismoodi kohalik elu toimib. Üldjoontes on ju kliima niivõrd soe, et kui sa päeva jooksul kusagilt veidi riisi suudad leida, jääd sa igaljuhul ellu. Jahedaimatel kuudel (dets-veebr) on öösel sooja kusagil 20 kraadi, nii et võid pargis südamerahus magada, kartmata külmumisprobleemi. Põhimõtteliselt loodusega võideldakse küll, kuid kui meie võitleme külmaga (tihti ka suvel), siis siin võideltakse kuumaga (tihti ka talvel). Kõnekas detail on ka nt see, et autode rehvisegu on eriline, kuna peavad suvel (õhusooja 40+c) suutma probleemideta sõita kuni +100c teekattel. Kahtlustan ka, et jahutussüsteemid on võimsad, kuna +32c sõites mootor pmt soojaks ei lähe (jääb kusagil 70-75c juurde, kuigi ideaalne peaks olema ca 90c); seda pean samas hiljemalt täpsemalt järgi uurima..

Blue Souq (Sinine Turg, ametlikult Central Market - keskturg) on iseenesest kaks suurt piklikku hoonet, kus pudukaupmehed erinevaid tooteid pakuvad. Hinnasildid puuduvad, nii et iga vidina hind sõltub sajast tegurist pluss eelnimetatud jumala tahtest. Peale kella 16 tuleme kuulekalt tagasi juba tuttava India kaupmehe juurde, valime välja tooted ja hakkame kauplema. 4 toodet on kokku ca 90 dirhami (1Eur=5Dh), pakume onule 50. Tüüp võtab kalkulaatori ja hakkab ilmekalt seletama: see toode on soodushinnaga; see toode on sõbrahinnaga; see toode on hulgihinnaga, ja see toode on lihtsalt üliodav, sest me oleme tema sõbrad. Saame hinnast alla 15 dirhami ja 75 kokku ja kaubad koos. Pakume siis 55 vastuseks. Tüüp vastu: "losing money, losing money!" siis ketrab kõige otsast peale ka ütleb, et hea küll 70 ja teeme kaubad. Me vastu, et 60 ja ei sentigi rohkem. Novot, 65 peal siis lõpuks lepime kokku, ilma suuremat verd ja pisaraid valamata. Peamine allhindlus tuli siis ühe omapärase korvi pealt (letihind 65, meie saime hinnaks 45); hiljem kõrvalboksi jalutades näeme seal letihinda 40... nii et jumala tahe oli seekord selline :) .. kaupmehed muidu üldiselt sõbralikud, keegi agressiivselt enda toodet peale ei suru, pigem püütakse viisakuste ja sõbraliku olekuga lääne turisti iga hinna eest enda boksi saada. See õnnestub hästi ühel vaibakaupmehel, kes uhkelt enda laia vaibavalikut teatab, et kõige eksklusiivsemad vaibad tema kogust on pärit Belgiast. Küsin mitu korda üle, Belgiast?.. tüüp vastu, jaaaa, Belgiast. Ma siis vastu, et kuule Belgia on pmt me naabrid, miks ma peaks siit Belgia vaiba ostma?.. natukene pettunud olekuga asub onuke siis "tavalisi" Iraani ja Pakistani käsitöövaipu tutvustama - kenad ja kvaliteetsed on, hinnadki on prisked nagu sügisesed oravad, suhteliselt väikese paariruutmeetrise Iraani käsitöövaiba eest tuleb mitusada eurot välja käia.

Kella viie paiku läheb valgus traditsiooniliselt oranziks-ilusaks ja jalutame veidi turulähedases pargis laheserval. Rahvast on taas murdu, palju-palju india-pakistani-srilanka rahvast, palju kohalikke, veidi venelasi (keda oli ka turul küllalt palju) ja mõned valged turistid ka. Kohalikud tunnevad end pargis hästi, toimuvad piknikud, lapsed mängivad ja jooksevad, igalpool toimub pidustustega seotud palagan, lärmi ja melu on rohkem, kui üks keskmine vaikuse ja üksindusega harjunud eestlane pikaajaliselt välja kannataks :P

Kuue paiku hakkame vaikselt Abu Dhabi poole liikuma - läbi öiste linnade on ilus sõita, linnastunud ala Sharjah'ist Dubai läänepiirini on mitukümment kilomeetrit. Õhusooja on 28c, väljas on pilkane pimedus ja peegelsiledat maanteed mööda (nimetatud sheik Zayed'i järgi - mees, kes pani UAE-le aluse 42 aastat tagasi) veereme sihtpunkti vähem kui kahe tunniga. Õhtul jõuame piisavalt vara kohale, et lõpetada päev mõnusa suplusega basseinides.

IX - Emirates Palace

Reisi üheksas päev.

Siia peaks ca 15 aastaga kerkima maailma finantskeskus #1.

Kuna eelnevad päevad on olnud pikad väljasõidud, võtame täna veidi vabama graafikuga. Hommikusöögilaud on rikkalik - puuviljalõigud, muna, salatid, võileivad, kohv piimaga.

Abu Dhabis kohapeal olles jääb selle suurus tihti hoomamata. Kõik tundub käe-jala juures, kohe-kättesaadav, 10-minuti-autosõidu kaugusel. Tegelikkuses läheb liigeldes üsna palju aega - rahvast on murdu, vahemaad üsnagi pikad, nagu on on pikad ka fooritsüklid (sekundites ei ole mõõtnud, kuid kusagil 2-4min tuleb oodata, olenevalt ristmikust; 4min järjest punast tuld vahtida (lootes seal rohelist näha) ei ole kuigi lõbus.

Lõunapaiku on tarvis veidi aega parajaks teha - otsustan külastada Emirates Palace' (link). Üsna suurejooneline projekt, wikipedia andmetel maailma kalleim (ehitusmaksumus) hotell Singapuris asuva Marina Bay Sands'i järel. Väravas tervitavad sissesõitvaid autosid valgekinnastatud portjeed, kes sõbralikult parklasse teed juhatavad.

Parklas avaneb hunnitu pilt - kui tänavatel on "tavalised autod" maakera tippautomudelite näol, siis Emirates Palace' parklas on valik veel kooresem. Käte värisedes tõstan kaamera, et pildistada kahte kõrvutiasuvat Rolls-Royce'. Otsides teed parklast välja, veereb mööda TumeMust RR numbrimärgiga "1" ja kõrval väike kiri KSA - Kingdom of Saudi Arabia; masinat saadab terve rida 7-seeria valgeid bemareid. Mõistagi ei saa ma siit ülesvõtet teha, ja teed üles peaukse juurde juhatab mulle hotellitöötaja, kellele võiks ametikohaks pakkuda poksija (hiljem veelkord EP-d külastades kamandab see mees tervet turvatöötajate armeed - ju on turvajuht vm). Puhtusest särav-läikiva ja kiiskava Rolls'i juurde aga saadetakse neli töötajat-koristajat, kes alustavad.. auto puhastamise ja poleerimisega..

Ülesvõtted tehtud, asun tagasiteele teise Abu Dhabi otsa.. pealelõunal tegeleme igavaima tegevusega maailmas - shopping. Ei olegi nii igav, kui arvasime - kaubavalik on hoopis midagi muud. Vürtsidevalik on väga kena, ja ka hinnatase on selles osas küllalt mõistlik. Leian ka enda unistuste riiuli - suurepärane valik datleid, kividega ja ilma, moosina ja püreena, mustad ja pruunid ja beezhid, datlid shokolaadi ja mandlitega. Muus osas on kaubanduskeskus nagu iga teine - brändipoed, söögikohad, teenused.. milleks vaid soovi on.

Wahda Mall'i parkimispajas on õhtul kella 8 paiku paras kaos - lihtsalt NII palju on ostlejaid, kes soovivad parkimist alustada või lõpetada. Tööhõivega ei ole taas probleemi - mitmeid mitmeid töölisi on palgatud parkimist korraldama, ja nad teevad enda tööd kirglikult, vilistades, karjudes ja kätega vehkides. Ega kohalik autojuht alla ei jää - kui ikka liiklus täiesti seiskub, antakse rahulolematusest märku pideva signaalitamisega. Kuid - see asi siiski toimib, kogu enda hullumeelsuses ja intensiivsuses.

Päev õhtul - saabume koju tavapärasest varem, võtame õhtuoote ja asume puhkama.

VIII - Al Ain, Jebel Hafeet

Kaheksas reisipäev.. Al Ain, Jebel Hafeet.

Stiilinäide aastapäeva temaatikaga kaunistatud autost

Al Ain on väga pikka aega asustatud olnud oaasilinn. Eelnevalt netis kaarti sirvides tundub, et suhteliselt väike kohake; kuid nagu ka Abu Dhabi ja Dubai'ga juhtus, on reaalsus oluliselt teistsugune - kohale jõudes lihtsalt ei lõpe otsa need teed ja tänavad - nii suur ala on tihedalt asustatud.

Joonistus ajaloolisest Al Ain'i muuseumist selle enda seinal

Distants on 160km ja Al Ain'i maantee on esmaklassiliselt hea (eile sõidetud maantee oli nn Truck Road, mis on oluliselt vähemkvaliteetne - palju pragusid asfaldis, palju ebatasasusi (löökauke õnneks siiski ei kohanud)), seega puhast sõiduaega Abu Dhabi piirilt Al Aini piirile on umbes tund. Kuna aga alguspunkti keskusest väljasaamine võtab ca 30min, samuti on tegemist sihtpunkti keskusega, võiks arvestaga umbes 1h 45min. 

Muuseumiinterjöör.

Maanteedel liigub "tavaline" sõiduauto tavaliselt ca 130kmh. Ametlikud märgid näitavad 120kmh, aeg-ajalt vilgub teeääres roheline poster kirjaga "absolute maximum 140kmh". See tähendab, et 140kmh on see piir, kus kiiruskaamerad tööle hakkavad. Piloot mugavalt 135peale sätitud, on valitud kiirus päris paras, et hea nähtavusega rahulikult mööda (3-realist) maanteed kulgeda.

Selline nägi välja Abu Dhabi Suur Mošee 1960-ndatel (pilt Al Aini muuseumi seinalt, autor teadmata)

Asi, millest ma üsna reisi alguses aru hakkasin saama, on see, et palju liiklusjuhiseid on siiski soovitusliku iseoomuga. See tähendab, et vasakust rajast möödus robinal liikureid 160+ kmh. Peamine kihutaja on uus ja läikiv Toyota (Lexus'e) või Nissani (Infiniti - neid küll vähem näha) džiip, kes mitmete tootjate maasturite tehaseanmeid vaadates peavad parempoolset lapatsit ikka kõvasti pressima. Maanteel on liikluskultuur küllalt hea, juhtub vahel sedagi, et suunda näidatakse. Linnas on olukord veidi nigelam - palju plärtsub signaal ja palju tehakse ohtlikke manöövreid. Pimedal ajal sõites (enamasti pimedas koju jõudsingi - päike loojub kl 18 õhtul juba) palju erinevusi ei märganud - maanteel endiselt olukord okei, linnas endiselt pigem närviline. Liigselt stressi liiklus siiski ei tekita, tänavamärgistus on hea, teed siledad, autod uued ja juhid mõistlikud.

Al Aini oaas on õige roheline :-) rohkem saab lugeda siit.

Nõndaks, keerame hilisel lõunatunnil Al Aini muuseumi ette, kus on üleval kena ekspositsioon mitmeid piirkonna ajaloolisi sündmusi ja asju, samuti on juttu tavainimese elust erinevatel ajajärkudel. Muuseum (National Museum) on iseenesest väike, asub oaasi idapoolses servas; läänepoolses servas on nn lossimuuseum (Palace Museum) - sinna me sellel korral ei jõua, kuid mine tea - ehk järgmisel korral?..

Selline kena serpentiin tuleb üles Jebel Hafeet' mäele. Allpool asub ka hotell, mille eest on saadaval valik Porsche sportautosid siin rajal testimiseks.

Oaasi endaga (kaardil kenasti näha suur roheline ala linna kaguosas) teeme ka põgusalt tutvust, kuid ilmneb sama efekt, mis kõigi teiste "asjadega" siinmail - see on nii tohutult suur, et tuleks eraldi päev planeerida, et rahulikult piirkonda nautida saaks. Palmid ja beežid kiviaedikud jätavad väga mõnusa ja lõunamaise mulje - tuleb veel kusagilt aega napsata, et pikem jalutuskäik sinna ette võtta. Oaasi nn alustalaks on looduslikult kättesaadav vesi - maa-alused jõed, mis pinna niiskena hoiavad. Pindala on umbes 1200 hektarit (jalgpalliväljak on ca 1 hektar, ehk siis - 1200 jalgpalliväljaku suurune ala) ja oaas mahutab ca 147,000 palmipuud (~100 erinevat sorti).

Veel üks soovitatud vaatamisväärsus Al Ain'is on Jebel Hafeet - ca 1300m kõrgune mäetipp, millelt hunnitud vaated avanevat. Mõeldud-tehtud, keerame enda päevinäinud liikuri nina mäeaheliku suunas ja pressime jõudumööda lapatsit. Seekord jõuame kohale kenasti, peatume juba esimese parkimisplatsi juures teel tippu. Peatumiskohti loendame kokku 7-8, suurim neist tipus, ruumi ikka paarisajale masinale. Tripadvisorist loeme enne, et küllalt palju on prügi maas peatuskohtades, vastab tõele küll, võiks ikka puhtam olla.

Üleval on veidi jahedam (19c) kui all (27c), esmakordselt panen selga kampsuni, et mitte lasta jahedal tuulel end häirida. Peale gaasipedaali saavad valu ka kaamerapäästikud - mida üks turist ikka teeb, kui ta ei pildista? Uudishimu rahuldatud, hakkame vaiksel allapoole tagasi kruisima. Valgus on omapärane - punakas-pruunikas-lillakas-hall, pilt seda muidugi mingil määral edasi annab, kohapealne spekter muidugi olulisemalt autentsem.

Kõhud tühjad kui koertel, jahime eelnevalt välja vaadatud teeservas asuvat söögikohta. Mida me siiski pimedas ei leida. Mis seal ikka - mootori urisedes, kõhtude korisedes, vajutame allapoole taas parempoolse pedaali ja vuhiseme tagasi Abu Dhabi'sse. Liiklus taas kena, kui 170kmh Patrol'id ja LX570-d välja arvata.

Üks kohalik kunn naudib ka sooja kivi jahedal päikeseloojangul (1300m kõrgusel on mõiste "jahe" kusagil 17-18c peale loojangut). Päris priske poiss, silmajärgi kusagil 7cm pikk :-)

Söömisest me siiski ei pääse ja öises tuledesäras ekseldes satume kenasse Itaalia pitsarestorani (BiancoRosso) - jättis väga hea mulje, kiire ja sõbralik teenindus, väga maitsvad pizzad. (Probleem, millega tipptunnil olevas linnas (tipptund õhtuti ca 19-21, kogu linna kihab nagu sipelgapesa) silmitsi seisame, on parkimiskoha leidmine - seda lihtsalt ei ole. Peale kolmandat tiiru parklas siiski ühe leiame). Kõhud pitsast umbe söönud, on aeg õhtule jääda. Selline reisipäev oli.

Selle pildi tegemise juurde käis natukene kiirustamist ka. Päike loojus õige kiirelt, kuid me ei teadnud laskudes, kui kaugel on järjekorde parkla, kus saaks peatuda ja selle punase täpikese jäädvustada. Peatudes pmt auto jäeti kus see ja teine ja kõik sööstsid pildistama nagu oleks viimne päev käes. Läks siiski õnneks - ta ootas meid ära.