VIII - Al Ain, Jebel Hafeet

Kaheksas reisipäev.. Al Ain, Jebel Hafeet.

Stiilinäide aastapäeva temaatikaga kaunistatud autost

Al Ain on väga pikka aega asustatud olnud oaasilinn. Eelnevalt netis kaarti sirvides tundub, et suhteliselt väike kohake; kuid nagu ka Abu Dhabi ja Dubai'ga juhtus, on reaalsus oluliselt teistsugune - kohale jõudes lihtsalt ei lõpe otsa need teed ja tänavad - nii suur ala on tihedalt asustatud.

Joonistus ajaloolisest Al Ain'i muuseumist selle enda seinal

Distants on 160km ja Al Ain'i maantee on esmaklassiliselt hea (eile sõidetud maantee oli nn Truck Road, mis on oluliselt vähemkvaliteetne - palju pragusid asfaldis, palju ebatasasusi (löökauke õnneks siiski ei kohanud)), seega puhast sõiduaega Abu Dhabi piirilt Al Aini piirile on umbes tund. Kuna aga alguspunkti keskusest väljasaamine võtab ca 30min, samuti on tegemist sihtpunkti keskusega, võiks arvestaga umbes 1h 45min. 

Muuseumiinterjöör.

Maanteedel liigub "tavaline" sõiduauto tavaliselt ca 130kmh. Ametlikud märgid näitavad 120kmh, aeg-ajalt vilgub teeääres roheline poster kirjaga "absolute maximum 140kmh". See tähendab, et 140kmh on see piir, kus kiiruskaamerad tööle hakkavad. Piloot mugavalt 135peale sätitud, on valitud kiirus päris paras, et hea nähtavusega rahulikult mööda (3-realist) maanteed kulgeda.

Selline nägi välja Abu Dhabi Suur Mošee 1960-ndatel (pilt Al Aini muuseumi seinalt, autor teadmata)

Asi, millest ma üsna reisi alguses aru hakkasin saama, on see, et palju liiklusjuhiseid on siiski soovitusliku iseoomuga. See tähendab, et vasakust rajast möödus robinal liikureid 160+ kmh. Peamine kihutaja on uus ja läikiv Toyota (Lexus'e) või Nissani (Infiniti - neid küll vähem näha) džiip, kes mitmete tootjate maasturite tehaseanmeid vaadates peavad parempoolset lapatsit ikka kõvasti pressima. Maanteel on liikluskultuur küllalt hea, juhtub vahel sedagi, et suunda näidatakse. Linnas on olukord veidi nigelam - palju plärtsub signaal ja palju tehakse ohtlikke manöövreid. Pimedal ajal sõites (enamasti pimedas koju jõudsingi - päike loojub kl 18 õhtul juba) palju erinevusi ei märganud - maanteel endiselt olukord okei, linnas endiselt pigem närviline. Liigselt stressi liiklus siiski ei tekita, tänavamärgistus on hea, teed siledad, autod uued ja juhid mõistlikud.

Al Aini oaas on õige roheline :-) rohkem saab lugeda siit.

Nõndaks, keerame hilisel lõunatunnil Al Aini muuseumi ette, kus on üleval kena ekspositsioon mitmeid piirkonna ajaloolisi sündmusi ja asju, samuti on juttu tavainimese elust erinevatel ajajärkudel. Muuseum (National Museum) on iseenesest väike, asub oaasi idapoolses servas; läänepoolses servas on nn lossimuuseum (Palace Museum) - sinna me sellel korral ei jõua, kuid mine tea - ehk järgmisel korral?..

Selline kena serpentiin tuleb üles Jebel Hafeet' mäele. Allpool asub ka hotell, mille eest on saadaval valik Porsche sportautosid siin rajal testimiseks.

Oaasi endaga (kaardil kenasti näha suur roheline ala linna kaguosas) teeme ka põgusalt tutvust, kuid ilmneb sama efekt, mis kõigi teiste "asjadega" siinmail - see on nii tohutult suur, et tuleks eraldi päev planeerida, et rahulikult piirkonda nautida saaks. Palmid ja beežid kiviaedikud jätavad väga mõnusa ja lõunamaise mulje - tuleb veel kusagilt aega napsata, et pikem jalutuskäik sinna ette võtta. Oaasi nn alustalaks on looduslikult kättesaadav vesi - maa-alused jõed, mis pinna niiskena hoiavad. Pindala on umbes 1200 hektarit (jalgpalliväljak on ca 1 hektar, ehk siis - 1200 jalgpalliväljaku suurune ala) ja oaas mahutab ca 147,000 palmipuud (~100 erinevat sorti).

Veel üks soovitatud vaatamisväärsus Al Ain'is on Jebel Hafeet - ca 1300m kõrgune mäetipp, millelt hunnitud vaated avanevat. Mõeldud-tehtud, keerame enda päevinäinud liikuri nina mäeaheliku suunas ja pressime jõudumööda lapatsit. Seekord jõuame kohale kenasti, peatume juba esimese parkimisplatsi juures teel tippu. Peatumiskohti loendame kokku 7-8, suurim neist tipus, ruumi ikka paarisajale masinale. Tripadvisorist loeme enne, et küllalt palju on prügi maas peatuskohtades, vastab tõele küll, võiks ikka puhtam olla.

Üleval on veidi jahedam (19c) kui all (27c), esmakordselt panen selga kampsuni, et mitte lasta jahedal tuulel end häirida. Peale gaasipedaali saavad valu ka kaamerapäästikud - mida üks turist ikka teeb, kui ta ei pildista? Uudishimu rahuldatud, hakkame vaiksel allapoole tagasi kruisima. Valgus on omapärane - punakas-pruunikas-lillakas-hall, pilt seda muidugi mingil määral edasi annab, kohapealne spekter muidugi olulisemalt autentsem.

Kõhud tühjad kui koertel, jahime eelnevalt välja vaadatud teeservas asuvat söögikohta. Mida me siiski pimedas ei leida. Mis seal ikka - mootori urisedes, kõhtude korisedes, vajutame allapoole taas parempoolse pedaali ja vuhiseme tagasi Abu Dhabi'sse. Liiklus taas kena, kui 170kmh Patrol'id ja LX570-d välja arvata.

Üks kohalik kunn naudib ka sooja kivi jahedal päikeseloojangul (1300m kõrgusel on mõiste "jahe" kusagil 17-18c peale loojangut). Päris priske poiss, silmajärgi kusagil 7cm pikk :-)

Söömisest me siiski ei pääse ja öises tuledesäras ekseldes satume kenasse Itaalia pitsarestorani (BiancoRosso) - jättis väga hea mulje, kiire ja sõbralik teenindus, väga maitsvad pizzad. (Probleem, millega tipptunnil olevas linnas (tipptund õhtuti ca 19-21, kogu linna kihab nagu sipelgapesa) silmitsi seisame, on parkimiskoha leidmine - seda lihtsalt ei ole. Peale kolmandat tiiru parklas siiski ühe leiame). Kõhud pitsast umbe söönud, on aeg õhtule jääda. Selline reisipäev oli.

Selle pildi tegemise juurde käis natukene kiirustamist ka. Päike loojus õige kiirelt, kuid me ei teadnud laskudes, kui kaugel on järjekorde parkla, kus saaks peatuda ja selle punase täpikese jäädvustada. Peatudes pmt auto jäeti kus see ja teine ja kõik sööstsid pildistama nagu oleks viimne päev käes. Läks siiski õnneks - ta ootas meid ära.